Honda Zoomer Expedition

Honda Zoomer Expedition on tagasi. 

Ja täiesti ühes tükis – oli küll paar ärevamat hetke, kuid mitte midagi hullu. Siinkohal tasub meelde tuletada, et ennem sõitu tutvustati meile erinevaid hävingu-stsenaariume, milles kordusid sellised märksõnad nagu sääsed, vihm, lumi, jää, järsakud, mäed, tõusud, tuul, külm, rollerid, tagurpidi, veerema ning vestlus lõppes meie vaimse tervise küsimärgi alla seadmisega. Ja mis meil siis ikka öelda oli, tuli kõrvad lontis kuulata ja vaikselt mõmiseda, et noh, ei tea kas ikka nii hull on ja kui raske see ikka olla saab ja… 

Nagu selgus, polnud kõige ekstreemsem kogemus kogu selle ettevõtmise juures mitte ükski sellest loetelust, vaid hoopis kiirus  – õigemini selle puudumine. Keskmiseks liikumiskiiruseks oli ca 38 km/h ja kui arvestada ka pause, siis on see number tegelikult väiksem. Mis tähendab, et 200 kilomeetri läbimiseks kulus vähemalt kuus tundi ja kui pidevalt „tulistada“, sai hakkama viie ja poolega. See, et lihtsalt puudus võimalus kuhugi kiiremini jõuda, oli pikas perspektiivis frustreeriv. Samas – teel olles kohtasime palju jalgrattureid, kes liikusid ilmselt veelgi mõõdukamas tempos, aga kelle nägudelt, tõsi küll, puhkuserõõmu ka ei paistnud. Nordkapp näib olevat üks maailma "pühasid" paiku – sinna lihtsalt tuleb jõuda sellepärast, et see on Nordkapp. Näiteks kuulsas merealuses tunnelis, mis Mageroya saarele viib, olid põhjatipu suunas teel jalgsimatkajad ja koer! Nimetatud tunnel kulgeb paarsada meetrit allpool merepinda, on ligi 7 km pikk, mõlemas otsas on 9% ligi kilomeetri pikkune kallak ja tagatipuks on seal stabiilselt külm ja niiske – temperatuur 2-3 kraadi ringis. Nii et mitte just kõige romantilisem paik koeraga jalutamiseks või rattaga kulgemiseks.    

Ilm on igasuguse motomatkamise puhul oluline faktor, selge see. Esimene paduvihm tervitas meid juba Soomes Lahti lähedal, aga õnneks piirdus sadu poole päevaga. Vihmaga saab Zoomeriga sõites väga märjaks – ehk vihmariietus peab olema korralik. Seda kogesime juba Saaremaa test-tripiga, sestap olime valmistunud tõsisemalt. Aga siiski mitte piisavalt, nagu selgus. Erinevalt suuremast tsiklist, millel on heal juhul ka esiklaas ja vähemalt bensiinipaak kubeme ees, pole Zoomeril ühtegi ilmastiku eest kaitsvat detaili. Kui suurema rattaga kulgedes suunab õhuvool vee üles, siis Zoomeril lahmab vihm kõikjale, muuhulgas ka istumise alla – ilmselt on sama tunne istudes raju tormiga mere ääres kivil nii umbes kuus tundi ning loota, et väga märjaks ei saa. Õnneks kusagil Jyväskylä kandis muutus taevas helgemaks ning ka meeleolu.

Soome on tegelikult väga ilus ja sõbralik maa – eriti võrreldes Rootsiga. Erinevalt Rootsist on Soomes järved ja väga külalislahked kämpingud. Et meie sõiduaeg algas tavaliselt lõuna paiku, siis enamasti jõudsime ööbimispaikadesse öösel – kusagil 1-2 paiku. Suvel tulebki põhjamaal justnimelt öösel liigelda, sest öösel on valge, müstiliselt ilus, vaikne ja rahulik. Sellega, et ööpäevaringselt võib päikseprille kanda, harjub kusjuures väga ruttu – tegelikult oli tagasi tulles väga masendav, et ööd läksid üha pimedamaks.

Aga tagasi kämpingute juurde – Soomes on kämpinguid palju, need asuvad reeglina väga ilusates kohtades ning on ööpäev läbi avatud – kui nii saab öelda. Pererahvas-omanikud muidugi magavad, nagu ka enamik euro-kämpijaid, aga seda rahulikum ongi. Nii on öösel kohale jõudes võimalus minna hubasesse kööki ning segamatult (teed) juua ja asju arutada. Köögid on tavaliselt ilusad, puhtad-korralikud ja uksed lahti – see tähendab, et olemas on pliidid-nõud ja nii edasi. Taoline „kommunism“ saab ilmselt toimida täpselt nii kaua, kuni üks hälvik midagi ära lagastab – kuid müstilisel kombel pole seda Soomes vist siiani juhtunud. Ööbimise eest saab maksta hommikul ja igaks juhuks tasub ka sularaha omada. Me veetsime enamik öid telgis – hinnad Soome kämpingutes kõikusid 6 EURist kuni 15 EURini telgi (ja kahe inimese) kohta.

Sääski on Soomes tõesti palju – aga selle vastu aitas keemia ja sääsevõrgud. Ööd on põhjas karged ja külmad – temperatuur langes kuni 5-6 kraadini, nii et sõites ja magades peab sellega arvestama. Soomes on ka väga rollerisõbralikud teed – juba Helsingist Jyvaskylä suunal ei pea liiklema mööda kiirteed (E4), vaid nö vana E4 mööda, mis on laia teeservaga ja väga sõidetav. Ka kiirema tsikliga on ju iga kell mõtet ennem liigelda käänulisemal teel kui tulistada nürilt mööda sirget trassi. Enne sõitu kuulsime ka hirmujutte Põhja-Soome kitsaste teede ja seal tuiskavate rekkade osas, kuid seda meie praktika ei kinnitanud – mida rohkem Soomes põhja poole, seda hõredamaks liiklus läks. Sealsed teed meenutavad veidi  Lõuna-Eestit, ent on sirgemad ja väga kvaliteetse asfaltkattega.
Ahjaa - ühe asjaga "hirmutati" meid ennem sõitu veel - ja see oli bensiini lõppemine. Tõsi, Zoomeri paaki just palju liitreid ei mahu, kuid 5st jätkus keskmiselt 250ks kilomeetriks -  mida pole ju kõige vähem. Lisaks oli meil kaasas üks 10-liitrine kanister. Aktiivsemad blogi lugejad ilmselt teavad, et seda kanistrit läkski nii mõnedki korrad vaja, aga tegelikult oleks saanud ka ilma - bensiinijaamu on tegelikult põhja pool piisavalt, pigem võtsime ise asja "kanistrivõrra" lõdvemalt. Kõige hõredam oli selles osas pilt just kesk-Soomes, kusagil Jyväskylä ja Oulu vahel - ehk seal tasub olla marsruudi valikul tõesti tähelepanelik kui paaki üle 5 liitri ei mahu. Kusjuures, meie sihtisime võimalusel "mehitatud" tanklaid, sest automaatides, nagu selgus, rahvusvahelised krediitkaardid ei tavatsenud enamasti toimida. Aga kokkuvõte on: kui sõiduriist võimaldab ühe paagitäiega läbi sõita vähemalt 300 kilomeetrit, ei tohiks (mõistust kasutades) mitte mingeid kütusemuresid tekkida.

Räägiti, et põhjas on palju põtru – seega olime valmistunud. Suvel nimelt olevat põhjapõtradel aeg, mil otsitakse kaaslast ja müratakse, seega ei tohtivat nende kavatsusi segada - või järgneb kopsakas eurotrahv. Õnneks põdrad siiski Zoomeritega järelkasvu planeerima ei asunud, aga suhteliselt palju oli neid liikvel küll. Soome põtradel on sellised mõnusad hallikarvased sarved ja nad lihtsalt vahivad ja jalutavad teel – selles mõttes sobis meie väljapeetud tempo põdravaatlusega väga hästi. Kiiremate liikuritega peab kindlasti olema ettevaatlik – aga nagu öeldud, olid sealsed põdrad mõnusalt väärikad ja keegi neist ei hüpanud võpsikust ilma hoiatamata teele – nii nagu seda aeg-ajalt teevad siinsed suitsiidsed metsaelukad.

Norras lisandusid teel kondavatele põtradele lambad, aga nemad ei vaevunud isegi jalutama, vaid lihtsalt magasid. Näiteks ühel suhteliselt kitsal lõigul, mida ääristas ka piire, oli lammastel kuidagiviisi õnnestunud end magama sättida teisele poole piiret ehk teepeenrale. Ja sellel konkreetsel teel olid tõepoolest massiivsed rekkad liikvel, mis elukaid aga üldse ei seganud – mõni kergema unega isend tõstis pea ja vaatas mööda mürisenud rekkale lihtsalt järgi.

Mida rohkem põhja poole, seda madalamaks muutusid puud – Mageroya saare floora on ainult sentimeetri kõrgune ja piirdub samblaga. Norra põhjapoolsed teed kulgevad kõik ranniku ääres – see tähendab, et vaated on ülimaalilised, aga seda eeldusel, et ilm on ilus. Ilmaga meil tegelikult vedas ja mainitud Nordkapi tunnelini jõudsime me öösel ühe paiku päiksesäras. Tunneli ees parklas tõmbasid omale vammuseid selga jalgratturid ja siis me veel ei saanud aru, miks. Aga nagu õige varsti selgus, oli täiendav riietumine väga ettenägelik tegu. Järgmised seitse maa-alust kilomeetrit olid tõeline „antarktika“ – tunnelis oli uskumatult niiske ja külm. Lähtuvalt tõusul-lükkate-rollereid-käekõrval-ja-nutate-stsenaariumitest oli meil tegelikult väike kahtlus, et äkki tõesti saame tunneli 9%  tõusuga lõpuosas "värskendava" jalutuskäigu teha – aga õnneks osutus see hirm täiesti põhjendamatuks. Zoomerite 43-kilomeetrine tippkiirus langes küll 30 lähistele, aga mitte allapoole. Tunneli läbimise eest tuleb loovutada 70 Norra krooni per roller (või mistahes kaherattaline mootorsõiduk) ja seda ühe suuna eest. On liikvel jutte, et tunnel on tasuline kuni aastani 2011 – siis olevat see end tagasi teeninud ning raha kogumine lõpetatakse. Tore (aga uskumatu), kui see tõesti nii oleks..

Mageroya saar on umbes Hiiumaa-suurune, aga lage ning teedevaba. Saarel on müstiline õhk – sarnane kõrgmäestike omaga, selline hästi karge ja kerge. Ometi pole ju mingi mäestikuga tegemist, Nordkapp on vaid ca 300 meetrit üle merepinna ja enamus saarest palju vähem. Tavaliselt sajab seal suvel vihma – või kuidas nüüd öelda, vihm ei tundu õigeim sõna selle loodusnähtuse kirjeldamiseks. See on omamoodi udu ja vihma kooslus, pidev „õhus-on-vesi“ seisund, mitte taoline vihm nagu siinmail. Ilm võib muutuda väga ruttu – pilved (koos veega) lihtsalt saabuvad minutitega saarele ning ära minna ei taha üldse sama nobedalt. Nagu öeldud, õnnestus meil Mageroyale saabuda päiksepaistes ja naiivselt lükkasime Nordkappi mineku järgmisele päevale. Kell oli saabudes kusagil 3 ringis (öösel) ning lihtsalt ei viitsinud enam mõndakümmet kilomeetrit sõita (meeldetuletus:  Zoomeritel võrdub see vahemaa ligi tunniga).

See oli viga, sest järgmisel päeval  kadus päike ära ja asemele saabus erinevates olekutes õhus viibiv vesi. Nähtavus teel Nordkappi oli olematu ja püsis täpselt sama olematuna kuni „lõpuni“. Seetõttu jätsimegi väärtuslikud NOKid maksmata selle eest, et sõita läbi tõkkepuustatud väravate ja „nautida“ maksimaalselt paari-meetri-vaadet ametlikust turistilõksust. Mõned kilomeetrid ennem kommertsiaalset põhjatippu asub tegelikult veel põhjapoolsem põhjatipp - aga sinna minek eeldanuks 9-kilomeetrist jalgsimatka kividel turnides ja tagasi teist samapalju. Ütleme nii, et tol hetkel õues viibides ei tundunud see ahvatlev mõte. 
Mageroya'l kämpingus tulid meie liikumisvahendeid uurima kaks mõnevõrra koomilise olekuga itaallast - üks suhteliselt pikk ja teine see-eest väga miniatuurne. Nagu selgus, ei näinud nemad Zoomereid sugugi esimest korda, vaid väiksemal oli sama aparaat endalgi kodus olemas. Mis aga temperamentsetele kodanikele pähe ei mahtunud, oli asjaolu, et sellise tsikliga on võimalik läbi sõita läbi selline vahemaa ja jõuda sellisesse kohta. Võib arvata, et tagasi koju jõudes vaatab väike itaallane oma Zoomerit hoopis soojema pilguga. 

  

Edasi (õigemini tagasi) oli meil esialgne optimistlik  plaan kulgeda Norra läänerannikule ning sealt omakorda kuulsate Lofootideni. Teelõik idarannikult läände oli samuti kogemus omaette – üle saja kilomeetri sirget teed läbi lageda (ilma puude-põõsasteta) maa, pilved umbes meetri kõrgusel ja õhus sentimeetri-suurustest piiskadest moodustunud udu (vt teine pilt). Sellist permanentset õhu ja vee kombinatsiooni Eestis ei kohta. Läänerannikul läks aga ilm ilusaks ja samamoodi ka vaated. Päiksepaistes on ümbrus – mäed ja fjordid – nii maaliline kui midagi üldse olla saab. Loodetavasti annavad mingi pildi sellest pildid. Ilus ilm aga kaua ei püsinud ja seetõttu jätsime Lofoodid ära, keerates päeva pärast otsa ida ehk Soome suunas tagasi. Peale sõbralikku Soomet aga jõudsime kahjuks mõne päeva möödudes Rootsi – sest tagasitulek oli meil plaanitud läbi Ahvenamaa. Rootsi aga osutus tõeliseks põhjamaade „poolaks“ – sõida ja sõida ja lõppu ei paista.. Kämpinguid on Rootsis vähe ja olemuselt jagunevad need kaheks: ühed on paari jalkaväljaku suurused platsid, kus rootsikeelse kilkamise taustal käib pioneerilaagritaoline trügimine ja sissepääsu eest küsitakse camping-cardi ja/või väga palju SEKe; teised, väiksemad, on lihtsalt öösel kinni – sõna otseses mõttes. Uksed lukus ja kõik. Ühesõnaga – telgiga Rootsis viibides ei tasu väga kämpigutele loota, või siis ei tasu üldse Rootsis viibida, mis on tegelikult kõige arukam.

Ka teedega on Rootsis asjalood nirud. Mööda rannikut kulgeb lõuna poole E1 – ääretult nüri „peaaegu-kiirtee“, eriti rolleri-istmelt vaadatuna. Enamasti kolm rida, millest vahelduvalt kaks suunda ühele poole ja üks teises. Teepeenar kui selline on aga olematu – nii nõudis rolleriga kulgemine seal tugevat närvi ja täpset kätt, et mahtuda piirde ja mööduva liikluse vahele. Ja niimoodi 6 tundi päevas ja mitu päeva järjest. Kohati on E1 markeeritudki kiirteena ja et seaduse piiresse jääda, tutvusime nende lõikude läbimise asemel võimaluse korral sisemaa-olustikuga. Selgus aga, et sisemaal olevad pisemad asfaltteed on lihtsalt masendava kvaliteediga – pole küll auke, aga on lained, mis 40ga kulgedes tõstavad Zoomeri õhku. 

Ja muidugi ei puudunud ka meeleolukad kruusalõigud. Linnakesed-külad ise on tegelikult ilusad, selles kontekstis on poola-võrdlus veidi ülekohtune. Igatahes kokkuvõttes oli Rootsist pääsemine tõeline kergendus – eelviimasel päeval-ööl pingutasime selle nimel hommikuni koguni 338 kilomeetrit! Ahjaa, üks asi veel – Rootsis on kõik autojuhid üliviisakad, aga avaldub see rohkem hirmuna – teel on laiust küll ja veel, aga mööda ei lähe keegi. Nii tegime lihtsalt pidevalt kraavipervel peatusi, et alalhoidlikke svenssoneid "riskantsele" manöövrile utsitada.  Ühesõnaga – liiklusviisakus on jõudnud selleni, et teed annab ka peateel sõitev juht – sest ta on lihtsalt viisakas. Väga masendav tegelikult...

Rootsi-kannatused lõpetas Soome, täpsemalt Ahvenamaa. Seal veedetud kahte päeva saab ainult hea sõnaga meenutada – väga ilus saarestik ja üldse väga rahulik ja sõbralik koht. Ka ilm olevat seal kohalike väitel alati hea, või vähemalt peaaegu alati – mida kinnitas ka meie kogemus kui öine äike välja arvata. 

Paar sõna tehnikast ja varustusest

Olulisim tehnika ehk Zoomerid töötas täpselt nii „igavalt“ nagu karta oli – katki ei läinud mitte midagi. Väike vahemärkus - ülalolev pilt on tehtud Sodankyläs, mitte Pirital. Ühesõnaga - kui teil on vaja rollerit, millega saab järjest 4000 kilomeetrit ilma käsi määrimata sõita, siis Zoomer sobib. Meilt tuldi tihti uurima sõiduvahendite kohta – välimus oli neil ju nagu miniatuursetel matkatsiklitel ja üldse. Mootori olematust kubatuurist kuuldes muutus suhtumine kaastundlikuks, ja huvilistele selgitada, et meie eesmärk oligi just sellise kiirusega liikuda, polnud üldse lihtne. Bensiini kulutasid „mikrollerid“ veidi alla 2 liitri sajale – ehk ootuspäraselt vähe. See, et sõidustabiilsus oli esmaklassiline, polnud enam üllatus – rehvidel jätkus pidamist iga ilma ja pinnasega.

Saaremaal käies olime hädas kommunikatsioonisüsteemidega, täpsemalt nende konfigureerimisega. Nüüd jätsime ära Bluetooth-adapterid PMRide ja kiivrikomplektide ühendamiseks ning kasutasime sisse-ehitatud Bluetoothiga Midland 445 BT saatjaid. See kooslus toimis täiesti probleemivabalt – ennem tuli sisse lülitada saatja, seejärel kiivrikomplekt (Midland BT2)  ning ühendus oli naksti olemas. Ka BT2 kohta ei saa halba sõna öelda – aku pidas reeglina vastu ligi 8 tundi ning kuuldavus oli hea. Siiski üks miinus ilmnes – BT2 nõrgas kohaks on kiivrikinnitusklambrid, need läksid nii mõnelgi katki ning appi tuli võtta kahepoolne teip.

Ka naviga ühendamine laabus valutult – üllatusena selgus nimelt, et kui ühendada navi ja kiivrikomplekt juhtmega (selle asemel, et Bluetoothiga möllata), siis saab kuulata samal ajal nii hääljuhiseid kui suhelda Bluetoothi kaudu ühenduses oleva PMRiga ka teistega - väga broo! 
Clarioni navi hangus kogu reisi ajal vaid ühe korra, mis pole WM5te arvestades üldse paha tulemus. Clarionis jooksev iGo nimeline tarkvara pole auhindu võitnud asjata – kasutusmugavus ja selgus on väga head, kuniks kaart on hea. Olgugi, et meil olid laetud uusimad kaardid, üllatas jälle Rootsi – navi juhatas meid näiteks Rootsis Statoili, milleks oli lage plats metsaveerel ja sellel üks väsinud lint-traktor…

Veekindel navi-korpus õigustas oma nime täielikult, aga paraku oli see lisaks veele ka üsna „valguskindel“, eriti mis puudutab seestpoolt väljapoole paistvat valgust – nii tasus päikesepaistelise ilma puhul pigem kuulata hääljuhiseid kui proovida hägusest ekraanist aru saada.

Matkavarustuse osas peab hea sõnaga mainima Thermaresti isetäituvaid madratseid. Need on küll kallid, aga hinda täiesti väärt – külmakindlad, niiskuskindlad ja mis peamine, väga mugavad. Varem olid meie matkakogemused piirdunud täispuhutava madratsiga – esiteks on täispuhutav madrats kokkupakituna suhteliselt kobakas ja raske , lisaks peab kaasas tassima pumpa ja tagatipuks on hommikuks küljealune ikka tühi. Ainus positiivne omadus on täispuhutava olematu hind, aga selle eest – nagu võrdlusmoment uute Thermarestidega tõestas – saab ka olematu asja.

Mida öelda kokkuvõtteks? Tore, et jaburavõitu plaan saigi edukalt teoks tehtud. Sinnakanti tasub aga igal juhul (tagasi) minna, soovitavalt siiski veidi kiiremate sõiduvahenditega. Pole need ilma- ja mäeolud nii hullud midagi, ka sääsed ei tapa. Ja kui rahulik tempo ongi meeltmööda, siis Zoomeriga teele ei jää.