Honda Zoomer4 Expedition ehk rolleritega põhjamaale

Tehnikamaailm, juuli 2009

Kas mõte läbida rolleritel 2 nädalaga enam kui 3500 kilomeetrit tundub ahvatlev? Ekspeditsiooni Euroopa „põhjapoolusele“ Nordkappi otsustasid ette võtta kolm tehnikaajakirjanikku ning lauljatar Kadi Toom, sõiduvahenditeks Honda Zoomerid. Vaatame lähemalt, mis aparaatidega on tegu ja millist täiendavat tehnikat motoreisil vaja läheb.

Sõnaga „roller“ seostub eelkõige voolujooneliste plastpaneelidega kaetud mootorrattahakatis, mis kimeda pinina saatel aeglaselt edeneb. Honda Zoomer erineb sellest kirjeldusest üksjagu – kaherattalise sõiduki kere moodustab minimalistlik toruraam, mingeid liigseid iludetaile pole ja neljataktilise 50 cm³ jõuallika häält summutab täiendavalt vesijahutus. Zooomerit (turustatud ka Ruckuse nime all) võib tegelikult nimetada kultusrolleriks – teist sellise disainiga liikurit lihtsalt olemas pole ja tuunimisvõimalused on avarad. Zoomerit esitleti aastal 2002 Ameerikas ja Jaapanis ning varsti said seda osta ka Euroopa kodanikud. Suurimates rollerimaades – nagu Hiina ja teised Aasia ülerahvastatud alad – Zoomerid aga levinud pole, sest sadulas on ruumi vaid juhile. Küll aga liigeldakse Zoomeritega näiteks motoGP boksialal. Esmasõidud Eestis igatahes näitasid, et pilke püüab minicruiser kõvasti – ka „päris-motoristid“ tulid uurima mis imerelvaga on tegu.

Vastupidavus ja rollerid pole sünonüümid – „tuhandete kilomeetrite“ ja „rolleri“ ühte lausesse paigutamine muutis nii mõnegi tsiklispetsialisti pehmelt öeldes skeptiliseks. Zoomer aga olevat vastupidavus ise – õlivahetusvälp on 4000 kilomeetrit ja kui teatud kehaosad võimaldavad, võivat selle kasvõi ühe jutiga läbida. Nii vähemalt tootjafirma lubab ja loodetavasti nad ei blufi.

Laetud tipptehnikaga

Olgugi, et Zoomer näeb välja nagu kaherattaline traktor, pole sisu kaugeltki sama robustne. Seda, et 50 cm³ mootoril on vesijahutus, ei kohta pisirollerite juures tihti. Euroopas müüdavatel Zoomeritel asendab karburaatorit elektrooniline sissepritse ning ei puudu ka katalüsaator koos hapnikusensoriga – täpselt nagu mikroskoopiline automootor! Nii pole imestada, et võimsus- ja ökonoomsusnäitajad on „tavaliste hiinakatega“ võrreldes teisest klassist. Eelmises numbris vaadati TMis lähemalt üldse mitte kõige odavamaid rollereid ja keskmine bensiinikulu saja kilomeetri kohta oli neil kolme-nelja liitri vahel, kehvamal koguni neli. Zoomeri esimesed pikemad testsõidud näitasid, et 100 maanteekilomeetrit saab läbida 1,8 liitriga! Ka 3 kW ja 4,5 Nm on sellise kubatuuri juures head näitajad.

Ruumi ja kaalu kokkuhoiu huvides on starterimootorist üleüldse loobutud, kuid ometi peale nupuvajutust mootor juba käib – ilma mingi kuuldava käivitushelita. Nimelt täidab starteri rolli harja- (ja sisuliselt hooldus)vaba alternaator. Mehhaanilised tihendid puuduvad ka veepumbal, mille pöörlemise eest hoolitsevad magnetid.

Ketti Zoomeril pole, jõu kannab tagarattale V-Matic rihmülekanne ehk maakeeli variaator (nagu rolleritel tavaliselt). Ka see on Honda väitel – nagu enamik Zoomeri osi – praktiliselt hooldusvaba.

Sadulasse

Esmane õlivahetus tuli pisiliikuril läbida peale tuhande kilomeetri täitumist ja need tuhat test-kilomeetrit äratasid vastupidavuse osas tõepoolest usaldust – vajuta vaid starterinuppu ja sõida. Kuna Zoomeri raskuskese on väga madalal (ka bensiinipaak asub jalgade all), siis sõidustabiilsus on esmaklassiline. Siiski peab olema ettevaatlik libedama pinnase puhul – Zoomeri sügava mustriga Kenda rehvid sobivad hästi küll maastikule, kuid vihmase asfaldi puhul pole pidamine just kõige parem. Pikkadele ja rasketele põhjamaalasetele Zoomer sobivaim sõiduriist pole – kui „piloodi“ kasv ületab meeter kaheksakümne piiri, siis on jalad tõenäoliselt Zoomeri spetsifikatsioonist väljas.

Võimsuse ja kaalu suhe on Zoomeril igati hea ja 45 km/h saabub spidomeetrile suhteliselt nobedalt – kuid paraku ongi see ametlikuks maksimumiks. Märkimisväärselt geniaalse europiirangu loonud ametnike saavutusel pole ohutusega küll mingit pistmist – sest mis võiks olla veel „ohutum“, kui 50 km/h kulgevas autovoolus edeneda 5 km/h aeglasemalt?! See on piisavalt väike kiiruste vahe, et autod eeskirju rikkumata mööduda ei saaks, kuid piisavalt suur kiirus, et ennast ja rollerit sodiks kukkuda teeservas auke lugedes ja autode eest põigeldes. Nii peab rolleri roolis omama külma närvi, teravat silma ja veel rohkem ettenägelikkust.

Üks...üks..kas kostab?

Kõikvõimaliku matkavarustuse mahutamiseks – nagu selgus – on toruraamiline Zoomer rohkem kui ideaalne. Ettevalmistused aga ei piirdunud sugugi panipaikade lisamisega. Mootorrattamaailmas on oluline koht sidel – ehk sõitjad peaks ju probleemivabalt kommunikeeruda saama. Siinkohal ulatas lahke abikäe Tehnoturg ning andis testimiseks sõna otseses mõttes hunniku sidetehnikat – neli kiivrikomplekti Midland BT2, kaks raadiosaatjat Midland 445BT, kaks raadiosaatjat Midland G8 ja kaks Albrecht BPA-100 Bluetooth-adapterit G8tele.

Midland BT2 on firma uusim kiivrikomplekt, milles sisaldub seade ise, mikrofon ja kiivrisisesed kõrvaklapid. Miniatuurne veekindel 5 nupuline karbike kinnitub kiivrile vastava klambriga ning seda on lihtne sealt kaasa võtta. Seadme südameks on muidugi Bluetooth ja nö sõltumatuid kanaleid on kolm – see tähendab, et BT2 saab samaaegselt olla „paaritatud“ mobiiliga, teise BT2-seadmega ning veel ühe Bluetooth seadmega, nagu muusikapleier või hoopiski sinihambaga varustatud raadiosaatja. Nii saab kahe BT2ga omavahel suhelda kuni 150 meetri raadiuses (see omadus ongi peamine erinevus eelmiseset mudelist BT1) ning seadme kiituseks peab möönma, et lubatu praktikas tõesti toimib. Helikvaliteet on väga hea ning kiivrit peast võttes võib ehmatada kuhu vestluskaaslane kadus. Kahjuks saab aga Bluetooth-tehnoloogiaga „paaritada“ vaid kaks seadet omavahel ja nii pole intercomist nelja rääkija puhul abi – appi tuli võtta raadiosaatjad. Ja nagu siis selgus, ei jäänud helgena paistnud suhtleme-vabalt-teooriast enam praktikas palju järgi. Kõigepealt tuli „paaritada“ Bluetooth adapterid kiivrikomplektiga ja seejärel veenduda, et kiivrikomplekt ka nendega ühendusse jäi. Nimelt on BT2l erinevatele Bluetooth kanalitele prioriteedid ja raadiosaatjad kasutavad kõige madalama prioriteediga nn AUX kanalit. See tähendab, et kui aktiveerus BT2 mobiili või „intercomi“ režiim, ei taastunud (tavaliselt) enam Bluetooth-ühendus raadiosaatjaga – selleks tuli BT2 välja-sisse lülitada. Ja kui peale pooletunnist seadistamist saabuski imeline hetk mil kõik näis toimivat, siis PMRide helivaliteet ei kannatanud BT2 intercomiga võrreldes mitte mingit kriitikat – kohati olid foonmüra ja raadiohäired tugevamad kui mikrofoniheli. Veekindla PTT-nupu saab kinnitada lenkstangile, kuid et lause algused-lõpud kaotsi ei läheks, tuleb nuppu paraja ajalise varuga ennem rääkimist vajutada. Nii oli idüll PMRidega igati habras – kui eelpoolnimetatud põhjuseid trotsides õnnestuski neljakesi kommunikeeruda, siis ühe Bluetooth-adapteri maksimaalselt 2-tunnine töötsükkel (kusjuures tootja lubab kuni 6 tundi rääkimist!) tõmbas sellele omakorda kriipsu peale. Paremast küljest näitasid end sisseehitatud Bluetoothiga saatjad (445BT) – vähem lisavidinaid ja laadimismuresid. Ja kui juhtmevaba tehnoloogia hüved päris talumatuks muutusid, jäi õnneks võimalus ühendada saatja kiivrikomplektiga lihtsalt juhtme abil.

BT2ga saab kuulata ka muusikat – juhtmevabalt, kui telefon-pleier toetab A2DP-profiili või siis juhtmega (nt iPodi puhul). Kiivriklappidest muidugi HiFi heli ei tasu oodata – „kõrged“ on esindatud, kuid madalad sagedused olematud. Eks sõltub see ka klappide asukohast kiivris.

Kaardid kaasa

Kui vaja on mootorrattale paigutada naviseade, siis pole valikuid just ülemäära palju. Ja nende vähestegi hinnad on teisel pool 10 000 krooni piiri. Veidi odavamat lahendust pakub Clarion – firma tootevalikus on vee- ja vibratsioonikindel kinnituskarp juhtrauale ja sellesse karpi mahub tavaline MAP780 või MAP680 seeria navi. Karbist saab seade 5V laadimisvoolu, samuti on väline ühendus audiokaabli tarbeks. Karbi küljes on robustne pliiats, millega ka kinnastatud käsi saab soovitud ekraanipunktile pihta. Karbi suurimaks vaenlaseks pole aga mitte vesi ega teised füüsilised keskkonnategurid, vaid hoopiski ere valgus – päikese käes on ekraani loetavus olematu. Navit saab muidugi Bluetoothi vahendusel „paaritada“ ka BT2 kiivrikomplektiga ja nii on vaatamise asemel võimalik kuulata hääljuhiseid. Paraku aga hõivab naviseade BT2l sama Bluetooth-kanali mis mobiiltelefon ja mõlema üheaegseks kasutamiseks tuleb mobiil omakorda eelnevalt „paaritada“ naviga. Kui selline trikk isegi õnnestub, siis ikkagi pole võimalik kuulata navijuhiseid ja rääkida PMRide abil – seda siis eelpoolkirjeldatud kanalite prioriteetsuste süsteemi tõttu. Lahenduseks, nagu selgus, on ühendada navi BT2ga juhtme abil ning PMRid Bluetoothi kaudu – nii kostusid korraga mõlemad.

Honda Zoomer⁴ Expedition kooseisus Kadi Toom, Enn Heinsoo, Ats Valdsalu ja Glen Pilvre stardib Tallinnast 8. juulil ning planeeritud saabumisajaks on 26. juuli. Reisi kulgemisest saab jooksvalt lugeda TMi veebilehelt ja Delfi autorubriigist. Kõigile Zoomeritele on paigaldatud ka Navireci GPS-GSM jälgimisseadmed – nii on kaardil näha, kus ekspeditsioon parajasti asub. Mobiiliroaminguga aitab Elisa, sidetehnika komplekteeris Tehnoturg, Clarioni naviseadmete-spets on Audiocity, kiivrite osas ulatas abistava käe motopost.ee ja kaamerate-fotoaparaatide-mobiilide eest hoolitseb Sony (Ericsson) – aitäh neile!